Ühisavaldus assotsiatsiooni kuulamise raames tuumaenergia järkjärgulise kasutamise rahastamise läbivaatamise komisjoni (KFK) soovituste rakendamise kohta

20. oktoober 2016

".ausgestrante" ja "Umweltinstitut München ev" ühisavaldus miljardi dollari suuruse tehingu kohta

Vaata ka artiklit 19. oktoobrist 2016
- Miljardiline tehing tuumaelektrijaama operaatoritega läheneb -

1. Üldised märkused

Põhimõte, et saastaja maksab, on üks kolmest keskkonnaõiguse aluspõhimõttest Saksamaal ja Euroopas. Selles on kirjas, et majandustegevusest põhjustatud keskkonnakahjude ennetamise ja likvideerimise kulud kannab saastaja. Selle põhimõtte eesmärk on vältida üksikute sotsiaalsete osalejate majanduslikku eelist, kandes oma tegevusest tulenevad kulud ja riskid ühiskonna kanda. Selle põhimõtte rakendamisega tahetakse ka tagada, et majandusharud, mille majanduskulud ületavad saavutatavat majanduslikku kasu, ei saaks prevaleerida muude ühiskonna seisukohalt paremate lahenduste ees.

Euroopa kõrvaldamise direktiiv 2011/70 / Euratom täpsustab selle artikli 4 lõikes 3e tuumaenergia valdkonna kohta. See nõuab, et riiklikud poliitikad peavad põhinema põhimõttel, et kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kulud kannavad need, kes neid tekitasid. Saksamaa aatomienergiaseaduse (AtG) paragrahvi 2d lõike 1 punktis 5 on sõnaselgelt sätestatud, et "kasutatud tuumkütuse elementide ja radioaktiivsete jäätmete kõrvaldamise kulud kannavad jäätmetekitajad". Aatomienergiaseaduse paragrahv 9a lõige 1 sätestab, et tuumarajatiste käitajad peavad tagama, et "tekkivad radioaktiivsed jäägid, samuti eemaldatud või demonteeritud radioaktiivsed jaama komponendid võetakse kahjustusteta ringlusse § 1 punktides 2–4 nimetatud eesmärkidel või et need kõrvaldataks radioaktiivsete jäätmetena nõuetekohaselt.“Süsteemihaldurid peavad ka tõendama, et nad on võtnud nende kohustuste täitmiseks kasutusele piisavad ettevaatusabinõud. Radioaktiivsete jäätmete tekitajate kulude kandmise kohustused on reguleeritud paragrahvides 21a ja 21b.

Seoses nende õigusnormidega on Saksamaal juba aastaid olnud ilmselgelt suutmatus jõustada põhimõtet, et saastaja maksab. Ainuüksi aastast 2000 on Saksamaa neljast tuumaettevõttest kaks suurimat, E.on ja RWE, maksnud oma aktsionäridele dividende ligi 50 miljardit eurot. Seda raha ei ole nüüd enam kasutada tuumaelektrijaamade demonteerimiseks ja dekomisjoneerimiseks ning tuumajäätmete ladustamiseks. Kui need koormad jäävad lõpuks üldsuse kanda, tähendab see tohutut jõukuse ümberjagamist kogu maksumaksjalt energiaettevõtete väikesele aktsionäride rühmale. See aga ei vasta üldistele koormuse ja jaotamise õigluse põhimõtetele, mis väljenduvad saastaja maksab põhimõttes.

Mineviku ebaõnnestumiste ekstrapoleerimine tulevikku on vale tee. Pigem peab eesmärk olema saastaja maksab põhimõtte säilitamine, eriti arvestades vähemalt üksikute ettevõtjate praegust ebakindlat olukorda. See on täiesti võimalik, ilma et see ohustaks nelja suure energiaettevõtte jätkumist. Siiski eeldatakse, et saastajad jäävad vastutavaks vähemalt nii kaua, kuni nad on majanduslikult suutelised. Vastasel juhul järgiks föderaalvalitsus IGBCE bossi Michael Vassiliadise nõuannet mitte "tapke lehma, mida soovite lüpsta", kuid samal ajal loobuks väga kiiresti selle lehma lüpsmisest.

2. Kurjategijate vastutusest vabastamine

Ebakindlus tegelike kulude osas

Üldiselt on mitmed suured avalikud ja tööstusprojektid minevikus näidanud, et enne rakendamist esitatud kuluprognoose alahinnati. Seetõttu on kirjanduses, näiteks avaliku sektori raudtee- ja sildade ehitamisel, toodud keskmised kulutõusud 35-40 protsenti. (1.)

Kogu varasem projektikogemus nii tuumaelektrijaamade demonteerimise ja dekomisjoneerimise kui ka tuumajäätmete ladustamise vallas näitab selgelt, et realistlik hindamine lõppkulude kestuse ja suuruse kohta on lihtsalt võimatu. ebakindluse kõrgele tasemele. Kõikidel teadaolevatel juhtudel esines olukordi, mis ei olnud algusest peale arvutatavad ega arvutatud, mistõttu projektid viibisid ja nende elluviimiseks kulus oluliselt rohkem rahalisi vahendeid.

Olgu selleks siis pärast dekomisjoneerimist avastatav ootamatu saastumine või demonteerimiskontseptsioonide muudatused, muutunud turvanõuded, nt terrorirünnakute eest kaitsmiseks, või vahehoidlate suuremad tegevuskulud – sellise mahu ja kestusega projekte on palju. ebaolulised. Lubmini ja Rheinsbergi tuumajaamade maksumuse prognoosi on korrigeeritud esialgselt 3,2 miljardilt eurolt 6,6 miljardile eurole. Stade tuumajaamas on Eon nüüdseks esialgse hinnangu ligikaudu kahekordistanud 500 miljonilt eurolt XNUMX miljardile eurole. Lisaks on kõikides vaheladustamiskohtades juba käimas või ette näha vältimatud moderniseerimised (“karanemine”), mida ei arvestatud ka eraldiste arvestuse aluseks olevas kuluprognoosis.

Ametlik "stressitest" tuumaenergiasätete hindamiseks föderaalse majandusministeeriumi nimel kritiseerib selgesõnaliselt HAW pikaajalise hoidla kuluarvestuse aegunud alust ja näitab, et kuluprognoos võib sel põhjusel olla suhteliselt madal. rahvusvaheline võrdlus. (2.) Lisaks pärinevad aluseks olevad kuluprognoosid sageli ainult operaatoritelt endilt; Eksperdid nende endi väidete kohaselt nende jätkusuutlikkust ei kontrollinud.

Warth & Klein (2015) selgitavad samuti, et „eraldised on võlad, mille suurus või maksetähtaeg on ebakindel. (...) Kõrvaldamiskohustuse ohutu, absoluutselt õige väärtuse kindlaksmääramine ei ole põhimõtteliselt võimalik. "(3.) Eksperdid annavad ka järgmise hinnangu: „Kõrge kulutõus on mõeldav ja seda võib täheldada ka mõne suurprojekti puhul. Seevastu suur kulude vähendamine on üsna ebareaalne. "(4.)

Seetõttu on saastaja piiramatu lisavastutus koos täiendavate maksete tegemise kohustusega ainus viis saastaja maksab põhimõtte tegelikuks jõustamiseks. Määrusega tehti nüüd eelnõus ettepanek, et "käitajate kohustused vastavalt tuumaenergiaseaduse §-dele 9a, 21a ja 21b ning asukohavaliku seaduse §-le 21" lõpevad põhisumma tasumisega ja "kohustus sissemaksja kohustus teha fondi täiendavaid sissemakseid vastavalt § 8 ​​lõikele 2 "..." lõpeb riskilisa tasumisega (vt lk 7 ja lk 28), ei ole vastuvõetav, kuna see tekitaks saastaja maksab põhimõttele lõpp.

Lisaks on arusaamatu, et ei ole vähemalt täpsustatud, et sissemaksja kohustus teha täiendavaid sissemakseid lõpeb alles siis, kui kogu fondi tasumisele kuuluv summa koos riskipreemiaga ja kõik intressid nendelt summadelt, mis kuuluvad tasumisele pärast 01.01.2017. on makstud.

"Väga radioaktiivsete ainete ladustamise komisjoni" tulemuste arvestamine

2. juunil 2016, umbes kuus nädalat pärast "Tuumaenergia järkjärgulise rahastamise läbivaatamise komisjoni (KFK)" soovitusaruande avaldamist, koostas "Kõrge radioaktiivsete ainete ladustamise komisjon (hoidlakomisjon)" " kiitis heaks varem kohavaliku seaduses (StandAG) sätestatud ajakava "hoidla" otsimiseks, mis kvalifitseeriti ebareaalseks.

StandAG sätestab, et HAW pikaajalise hoidla asukoht tuleks otsida ja määrata 2031. aastaks. Samuti peab komisjon mõeldavaks 40–60-aastast perioodi. See selgub kolmandal lugemisel üksmeelselt otsustatud komisjoni lõpparuande peatükist, mis käsitleb "hoidla" otsingu ajakulu. (5.) Vastavalt sellele võiks asukohaotsuse teha kõige varem 2058. aastal, kui otsingud algavad 2018. aastal. Platsi kasutuselevõtt ja jäätmete ladustamine oleks siis oodata alles järgmisel sajandil. Föderaalne keskkonnaministeerium oli varem määranud kasutuselevõtu kuupäevaks 2050. aasta. Warth & Klein eeldas seda nõuet arvutustes oma stressitestis ja ka KFK andis oma soovitused samadele eeldustele tuginedes.

Kui kohavaliku protsess võtab aga prognoositust oluliselt kauem aega, kaasnevad sellega paljudes punktides ka suuremad kulud: mitte ainult kohavaliku protsessi enda, vaid ka siis vajaliku jäätmete pikema vahepealse ladustamise tõttu. See võib kaasa tuua kõrgemad konstruktsiooni- ja ohutusnõuded vaheladudele (kuumakambrid jne) ning võib osutuda vajalikuks jäätmete ümberpakendamine, kui eelmiste Castori konteinerite kasutusiga ületab 40 aastat.

Aatomirahanduskomisjon ei võtnud neid äsja tekkinud kuluriske arvesse oma ettepanekus nn riskipreemia suuruse kohta, mida energiatarnijad tulevaste kuluriskide katteks maksma peavad. Kuna neid riske ja muid olemasolevaid ebakindlusi tuumajäätmete ladustamise lõplike kulude osas ei saa selgelt kvantifitseerida, ei nõua me mitte ainult seda konkreetset uut leidu kajastava riskipreemia suurendamist, vaid ka piiramatut kohustust teha lisamakseid saastaja poolt. .

Ebakindlus tulevaste intressimäärade osas

Föderaalse majandusministeeriumi tellimusel tuumaenergiasätete hindamiseks tehtud stressitest näitab, et energiaettevõtete poolt kasutatav intressimäär, mis on keskmiselt 4,58 protsenti, põhineb Saksamaa pikaajaliste riigivõlakirjade keskmisel tootlusel viimase seitsme aasta jooksul ( HGB) või 15–22 aastat. Hindajad peavad aga mõistlikuks hetkehinnanguks kasutada vananenud ajalooliste turuintresside asemel tegelikke hetkekursse. Nad juhivad tähelepanu sellele, et vastavalt rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite (IAS) 37.47 sõnastusele peaks intressimäär kajastama ka praegusi turuootusi. (6.)

Warth & Klein kasutab selleks turu tegelikul intressimääral põhinevat ja jätkusuutlikule intressimäärale lähenevat tulukõverat, mille Euroopa Kindlustusjärelevalve Asutus (EIOPA) avaldas 31.12.2014. detsembril XNUMX vastavalt EIOPA stressitesti metoodikale. kindlustusseltside jaoks. Ekspertide hinnangul annab see kõige usaldusväärsema hinnangu pikaajaliste intressimäärade kohta väga pikaajaliste kohustuste diskonteerimisel. Lisaks vastab see põhimõtteliselt Rootsi kiirgusohutusameti (SSM) menetlusele Rootsi kõrvaldamistasude tuletamisel.

Kui rakendada kolmeprotsendilisele intressimäärale (ja seega keskmisele tubli kaheprotsendisele intressimäärale) pikaajalist lähendamist, peaks tuumaeraldiste nüüdisväärtus 31.12.2014. detsembri 77 seisuga olema hoopis 38 miljardit eurot. 40 miljardit eurot. Warth & Klein tuvastab ligi 5,6 miljardi euro suuruse rahastamispuudujäägi. Isegi stsenaariumi korral, mis eeldab tulevikus märksa positiivsemat intressimäärade arengut pikemas perspektiivis 2014-protsendilise intressi suunas, oleks tulnud 60. aasta lõpuks moodustada 22 miljardi euro väärtuses eraldisi. Võrreldes 2014. aastal tegelikult tehtud eraldistega jääks ikkagi 4,2 miljardi euro suurune rahastusauku. Eeldades keskmise intressimäära arengut 67-protsendilise intressimäära suunas, olnuks 2014. aasta lõpus vaja moodustada 29 miljardit eurot eraldisi, mis tähendaks XNUMX miljardi euro suurust rahastamise puudujääki. (7.)

On vastutustundetu, et liiduvalitsuse enda tellitud uuringut, mis oli ka KFK soovituste aluseks, pole veel seaduseelnõusse lisatud.

Ebapiisav riskipreemia

Eelnevatest väidetest selgub, et KFK pakutud "riskipreemia" kui tasu käitaja täieliku vabastamise eest tuumajäätmete ladustamise kohustustest ei kajasta peaaegu realistlikult selles valdkonnas eksisteerivaid riske. Komisjon läheb oma väidetes riskilisa määramise kohta vastuollu ja ütleb KFK lõpparuande peatükis 4.8 esmalt: "Lõppladustamise valdkonnas on kulu- ja intressiriske eriti raske hinnata. Pikaajalise iseloomu tõttu." Lisaks kuulutati kahes lõikes uuesti komisjoni: "Juurdehindlus vähendab lõhe eraldiste ja kulude vahel." (8.) Peale kõike seda, mida KFK-sse kuuluvad eksperdid on intresside ja kulude kujunemise kohta teaduslikul alusel kokku pannud, on viimane väide ülimalt kahtlane.

“Riskipreemiat” ei määratud mingil juhul eeldatavate kulu- ja intressiriskide arvutuste põhjal. Pigem on see tuumaelektrijaama operaatoritega peetud läbirääkimiste tulemus selle üle, mida nad on nõus maksma vastutasuks selle majandusliku eelise eest oma ettevõtete hindamisel ja juurdepääsul finantsturgudele, mille KFK lahendus neile annab. Sellest tulenevalt ei ole KFK aruandes tavaliselt viidet selle kohta, kuidas oleks tulnud „riskipreemia” summa arvutada. On täiesti arusaamatu, miks Warth & Kleini (2015) raporti oma töö aluseks võtnud KFK ignoreeris nende väiteid täiendavate eraldiste vajaduse kohta, mis tulenevad viimastest ja eeldatavatest tulevastest intressimäärade arengutest.

Ainuüksi realistlikest intressiprognoosidest tulenev eraldiste puudujääk on (2014. aasta seisuga) 22–39 miljardit eurot. KFK mainitud kuue miljardi euro suurune “riskipreemia” ei ole seega kaugeltki piisavalt kõrge, et katta ühelt poolt tulevasi puudujääke oodatavate intressimäärade arengus ning teiselt poolt hinnanguliste ja tegelike kulude erinevust. Saastaja maksab põhimõtte arvessevõtmiseks ja maksumaksjate finantsriski piiramiseks peaks föderaalvalitsus igal juhul nõudma fondi ülekantavatelt eraldistelt oluliselt suuremat lisatasu, mis kajastab adekvaatselt juba teadaolevaid ja tõenäolised tulevased kuluriskid.

Olenemata lisatasu suurusest pooldame selgelt tuumajäätmete tekitajate piiramatu vastutuse säilimist. Vähemalt tuleb aga tagada, et enne täielikku vastutusest vabanemist tasumisele kuuluv “riskipreemia” oleks tegelikult määratud tegelike finantsriskide põhjendatud hinnangu alusel ja kajastaks neid adekvaatselt. Kõik muu on vastuolus riigi kohustusega maksumaksja rahaga hoolikalt ümber käia.

3. Suuremad sissemaksed fondi ja piiramatud lisamaksed ilma operaatori liigse võlgnevuse riskita

Saastaja maksab põhimõtte arvestamiseks tuleb tuumajaamade käitajatel kohustus teha tunduvalt suuremaid makseid kavandatavasse ladestusfondi, arvestades tuumajäätmete ladustamisega kaasnevat kulu- ja intressiriski. See puudutab nii kavandatavat vastutusest vabastamist kui ka nelja suure energiaettevõtte piiramatut vastutust ja kohustust teha täiendavaid makseid nende tekitatud tuumajäätmete kulude eest. Ettevõtetel peaks olema kohustus teha täiendavaid sissemakseid, kui raha, mis fondi makstakse lisaks praegustele eraldistele, ei ole piisavalt ettenähtav.

Käitajate kui terviku või isegi üksikute ettevõtete praegune raske majanduslik olukord ei tohi olla saaste tekitajate nõutavate fondi sissemaksete mõõdik ega ka argument piiramatu lisavastutuse ja lisamaksete tegemise kohustuse vastu. Siiski on mõeldav, et seadusandja kohandab ettevõtteid makseviiside osas. Näiteks tingimusel, et operaatorid lõpetavad kõrge radioaktiivsusega radioaktiivsete jäätmete edasise tootmise, s.t sulgevad oma tuumajaamad, võivad nad pakkuda neile tuumakohustuste täitmiseks järelmaksu mudeleid. Osamaksete suurus võiks olla seotud tulude olukorra ja ettevõtete dividendimaksetega – sarnaselt väljateenimise lepingule.

Kui üksikuid ettevõtteid ähvardab piiramatu lisamaksete tegemise kohustuse tõttu ülevõlakoormus, võib föderaalvalitsus – kui dividendide maksmine peatub – kinnitada teatud kohustuste kvalifitseeritud alluvuse. Nii saaks säilida saastaja maksab printsiip ja samas vältida energiaettevõtete eksistentsiohtlikku koormust. Oleks tagatud, et juhul, kui nende majanduslik olukord taas paraneb, saaksid ettevõtted jätkuvalt vastutada tuumaenergia järeltegevuse kulude eest.

4. Ära tagasta “riskipreemiat” maksukingitusena elektrimüüjale

Föderaalvalitsus plaanib praegu lasta tuumaelektrijaamade kütuseelementide maksul aeguda 2016. aasta lõpus. Kui see maks ka reaalselt ära kaotatakse, tähendab see viie miljardi euro suurust maksukingitust energiafirmadele. Kui see summa “riskipreemiast” maha arvata, ei jää ainsast rahalisest hüvitisest, mida elektritarnijad praegu vastutusest vabastamise eest annavad, alles peaaegu midagi.

On ütlematagi selge, et olemasolevad kuluriskid kaetakse saastajate asjakohase netomaksega. Kui aga see makse neile otse maksusäästuna tagastada, jääb täitmata eesmärk, nimelt tagada, et kohustatud isikud katavad kulud ja tulevased kuluriskid ning vabastavad maksumaksjaid.

Seetõttu kutsume üles pikendama kütuseelementide maksu, mis kehtestati eesmärgiga anda tuumakontsernidele asjakohane rahaline osa tuumaenergia põhjustatud kuludest ja riskidest.

5. Laiendatud vastutuse pitserimäärused

1. juunil 2016 teatas föderaalvalitsus, et ta „laiendab tuumaenergiasektoris demonteerimis- ja kõrvaldamiskulude hilisemat vastutust käsitleva seaduse (BT-Drucksache 18/6615) valitsuse eelnõu kohaldamisala või loob määruse. sisuga, mis ka eraldub Ettevõtted ja osad äriühingutest vastutavad hilisemate vastutuskohustuste eest loodava avalik-õigusliku fondi ees. "See muudatus on väga teretulnud, kuna see sulgeb varem laiendatud vastutuse seaduses sisaldunud lünka ja parem tagab vastutuse konkreetsel juhul E.on ja ettevõtte Uniper. Selle täpsustuse leiab nüüd postivastutuse seaduse § 3 lõigetest 3 ja 4 (lk 25 f).

Rõõmustav on see, et sõnaselgelt on sees mitte ainult ümberkujundamisseaduse kohane äriühingu jagunemine, vaid ka võõrandamine "muul viisil, ilma et üleandv kontrolliv ühing saaks asjakohast tasu". See selgitus tundub meile oluline. See kehtib eelkõige RWE kohta, kes reklaamis 2016. aasta augustis investoritele selgesõnaliselt oma uut tütarettevõtet Innogy, et jagamise vorm välistab vastutuse emaettevõtte tuumaenergiaalaste kohustuste eest, kuna see ei ole formaalselt "eraldamine"). (9.)

Nüüd on aga kiiremas korras vaja laiendatud vastutuse seaduses täpsustada, et põhimõte "spin-offid vastutavad oma emaettevõtete eest" kehtib ka demonteerimise ja dekomisjoneerimise, mitte ainult tuumajäätmete valdkonna kohta. ladu, mis kaetakse avalik-õiguslikust fondist. KFK soovituse kohaselt peaksid elektritarnijad jääma täielikult vastutavaks tuumaelektrijaamade demonteerimise ja dekomisjoneerimise eest ning vastutama kõigi tulevaste kulude suurenemise eest. Kui aga ei ole selgelt reguleeritud, et ka äriühingute lahkuminekuid käsitletakse "kontrollettevõtetena" ja nad jäävad seega rahaliselt vastutavaks, võivad need kulud emaettevõtte pankroti korral lõpuks ka maksumaksjate kanda kanda. Sarnaselt ülalkirjeldatud tuumajäätmete ladustamise kulude juhtumiga tuleb seda juhtumit vältida.

Märkused 1-9

1. Vrd nt B. Flyvberg (2009): Delusion and Deception in Large Infrastructure Projects: Two Models for Explaining and Preventing Executive Disaster. In: California Management Review 51,2, lk 170–193

2. Vt Warth & Klein: Ekspertarvamus tuumaenergia sektori eraldiste hindamise kohta, 9. oktoober 2015, lk 8 ja lk 76

3. Samas, lk 4

4. Samas, lk 55

5. Vaadake praegust föderaalvalitsuse 2.6.2016. juuni XNUMX aruannet: http://www.bundestag.de/presse/hib/201606/-/425748

6. Vt Warth & Klein (2015), lk 62

7. Vt Warth & Klein (2015), tabel 21, lk 69

8. komisjon tuumaenergia järkjärgulise kaotamise rahastamise ülevaatamiseks: vastutus ja ohutus – uus kõrvaldamise konsensus, 27. aprill 2016, lk 30

9. Vaadake Innogy ettevõtte esitlust, mis on saadaval veebis järgmisel lingil: http://www.rwe.com/web/cms/mediablob/de/3125204/data/3125176/7/rwe/investor-relations/praesentationen/rwe-ergebnisprognose-innogy/innogy-company-presentation-1-august-2016.pdf, 12. slaid (viimati vaadatud 22. augustil 2016)

Otsige kogu "reaktori pankrotti" sisust
Märksõna: Tuumaenergia järkjärguline lõpetamine

*

Veelgi: Ajaleheartikkel 2016

***

Lehe ülaosa

***

***

Lehe ülaosa

***